^GSiis, kui ma ^Hmüksinda jään, ^Ckõikjal vaid tuimust ja ^Gükskõiksust ^Dnäen – ^Gnäib, et ei ^Hmhooli maailm ^Csellest, kui kellelgi ^Gkurb on, ja ^Dkülm. ^C Päev nagu öögi on hall, päikest ei näegi siin pilvede all. Tuul rebib puude pealt rüüd. Sõbrad, mu kallid, teid igatsen nüüd! R: ^GIgatsen ^Dnaeru ja ^Emheledat ^Hmmeelt, ^Ctorkeid, mis ^Ghaiget ei ^Dtee, ^Gammuseid ^Dlaule ja ^Emlustakat ^Hmkeelt – ^Cmeile vaid ^Gselge on ^Dsee. ^C Siis, kui mul hästi on kõik – päev on kui peotordi roosiga lõik, vaid siis teeb rõõmu see õis, kui teda jagada teiega võin. R: Sõbrad, mu kallid, ma igatsen teid – jagatult suurem on rõõm. Jagatud kurbusest riismed vaid jäid, murest jäi väikene sõõm. Mezihra: ^Am, ^Hm, ^C, ^{D G}, ^Hm, ^C, ^G, ^{D G}, ^Hm, ^C, ^G, ^{C Em}, ^{E Am}Siis, kui ma üksina ^Cmjään – ^Emigatsen naeru ja ^F#miheledat ^Dmeelt, ^Gtorkeid, mis haiget ei ^Ctee, ^Aammuseid ^Amlaule ja ^Hmlustakat keelt – ^Cmeile vaid selge on ^Dsee. ^ASõbrad, mu ^Ekallid, ma ^F#miigatsen ^C#miteid – ^Djagatult ^Asuurem on ^Erõõm. ^AJagatud ^Ekurbusest ^F#miriismed vaid ^C#mijäid, ^Dmurest jäi ^Aväikene ^Esõõm. ^F#miLäidame ^Eküünlad ja ^Dkamina^C#mipuud – ^Ajälle on ^Dvalge ^Eja soe. ^ETäidame klaasid ja kastame suud, 3x |:^Dkoos ^Aolles mured ^Eei loe. :|